Mõni aeg tagasi käisime koos sõpradega vaatamas Nüganeni “Igatsust” Linnateatris. Tõesti tore ja sisukas lugu vürtsitatud nüganenliku peene ja maitseka huumoriga. Harva juhtub nii, et etenduse ajal tekiks mõte mõni tsitaat kirja panna ja seda edasi arendada. Selle etenduse dialoogid olid detailirohked ja haaravad. “Rahamaailma peata ratsanik” mõttekild kõnetas väga.
Kas oled selliseid näinud? Ratsutavad muudkui edasi, tehes absurdseid otsuseid ja samal ajal veel rahulolevalt läbikukkumisi uute projektide taha peites. Üks peategelastest oli autori tahtel just sellise elustiili valinud.
Kaasaegne vaste sellele kuvandile ratsutab häbitundeta läbi elu. Tänapäevane rahamaailma peata ratsanik jätab endast maha kaose ja võlad. Muidugi tasuta lõunaid ei ole. Eks keegi teine peab ju tekkinud võlad ja pankrotid kinni maksma. Või siis juhtub nii nagu ka etenduses, et lihtsalt “mängitakse maha” ajalooliselt tekkinud vara ja võimalus.
Kuidas lood veel siis oleks, kui peata ratsanik sõidab ratsaväe ees ja näitab teed? Sinna kuhu ratsanik ees läheb, eks sinna järgijad, jälgijad ja järelkäijad ka kaasa kulgevad. Rahamaailma või ärimaailma peata ratsanik – hea analüüsida igalühel, kes hobuse seljas on, et kas pea on alles? Igal juhul peata ratsanik kaugele ei ratsuta. Mõnda aega võibolla inertsist hobuse abil jah, kuid siis vajub ikkagi kummuli. Peas on aju, ja tarkus, mis suunab tegevust. Ja eks tõeline tarkus mõistetakse õigeks tegudest.
“Hea analüüsida igalühel, kes hobuse seljas (äris) on,
et kas pea on ikka alles?”
Ratsanik peaks ikka olema peaga, ehk siis targalt tegutsema ja siis saab ka tõusvas joones liikuda ja pole häbi lõpuks endale peeglist otsa vaadata.
Muidugi, ironiseerides võib ju ka öelda, et kui peata ratsanik ennast peeglist vaatab, analüüsib, siis ta ju kahjuks ei näegi midagi. Ja selles suur probleem ongi – ikka sama tuimalt ja innukalt edasi. Hästi tabatud dialoog etenduses!
.
Avaldatud: Pärnu Postimees
